Veereformi elluviimine eeldab suuremat koostööd ja solidaarsust

Vee- ja kanalisatsiooniteenus on kohaliku elu alus. Euroopa Liidu suurtoetuste aeg saab läbi, kuid torustikud, puhastid ja pumbad vajavad jätkuvalt uuendamist. Küsimus on lihtne: kuidas hoida teenus kvaliteetne ja hind mõistlik, ilma et vajalikud otsused lükkuksid edasi? See ei ole aga ainult taristu küsimus, vaid ka küsimus sellest, kuidas jagada vastutust eri piirkondade vahel.

See arutelu ei ole ainult tehniline ega rahaline, vaid ka väärtuseline. Vesi, reovesi ja neist tulenevad terviseriskid ei tunnista KOVi piire. Kui ühes piirkonnas jääb teenus nõrgaks, ei jää mõju ainult sinna. Sama põhimõte on olnud ka Euroopa ühtekuuluvuspoliitika rahastuse taga: tugevamad aitavad nõrgemaid, et elutähtis teenus oleks kõikjal kättesaadav, kriisikindel ja rahvatervise vaatest usaldusväärne.

Just seetõttu tuleb reform kujundada nii, et solidaarsus ei tähendaks väiksemate omavalitsuste hääle nõrgenemist või nende murede tahaplaanile jäämist. Eesti Linnade ja Valdade Liidu tõstatatud murekohad ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduse muutmise kavatsuse suhtes on sisulised ja arusaadavad. Kohalikele omavalitsustele on oluline, et nende roll ei muutuks formaalseks, et väiksemad piirkonnad ei jääks investeeringute järjekorras tahaplaanile, et hinnamuutuste loogika oleks arusaadav ning et riik ei looks lihtsalt uusi kohustusi ilma toimiva rahastusmudelita. Need küsimused ei ole reformi kõrvalteema, vaid reformi õnnestumise eeltingimus.

Just nende küsimuste tõttu tuleb reformi järgmises etapis teha võimalikult selged valikud. Kuid samal ajal ei saa jätta muljet, nagu oleks muutmata jätmine riskivaba tee. Kui midagi ei muudeta, tuleb hind maksta niikuinii – ainult hiljem ja valusamalt. Eestis on üle 120 veeteenuse pakkuja, kuid analüüsid näitavad, et iseseisvalt jätkusuutlikke ettevõtteid on neist oluliselt vähem. Hinnavahed on juba täna suured: Tallinnas ja Tartus on eratarbija veehind olnud umbes 2,6 €/m³, samal ajal kui Harku ja Tartu valla väiksemates piirkondades ulatub see 6,5–6,7 €/m³-ni. Kui investeeringud jäävad tegemata, tähendab see varem või hiljem katkestusi, lekkeid, keskkonnariske ja järske hinnahüppeid.

Selle hinnasurve taga on väga praktiline põhjus: väikeses teenuspiirkonnas jaotub sama torustiku, puurkaevu või puhasti kulu väheste inimeste vahel. Suuremas piirkonnas jaguneb see rohkemate kasutajate peale ning hinnasurve on paremini juhitav. Reform ei tähenda, et hinnad muutuvad kõikjal ühesuguseks. See tähendab, et püütakse vältida olukorda, kus mõnes väikeses piirkonnas muutub teenus üksi majandades lihtsalt liiga kalliks.

Palju küsimusi on tekitanud ka 2% piir. Selle mõte ei ole suruda veehinda kuhugi kindlasse punkti ega kehtestada automaatset hinnalage. See on pigem hoiatuspiir ja tööriist, mis aitab näha, kus teenus muutub inimese jaoks liiga kalliks. Lihtsustatult öeldes tähendab see järgmist: kui kvaliteetse ja nõuetele vastava teenuse tagamiseks oleks vaja viia veekulu püsivalt üle mõistliku taskukohasuse piiri, siis ei tohi piirkond jääda selle probleemiga üksi. Sellisel juhul peab järgnema kas parem tehniline lahendus, tugevam koostöö, ühinemine, sihitud toetus või nende kombinatsioon.

Siit jõuamegi küsimuseni, mille ELVL on õigusega esile toonud: 2% piiri ületamise tagajärg peab olema selge. Riigi vaates on kõige mõistlikum käsitleda seda märgina, et piirkond vajab täiendavat tähelepanu ja tuge, mitte karistusena. Reformi eesmärk ei ole öelda omavalitsusele, et „saage ise hakkama“, vaid luua raam, kus jätkusuutmatu olukord ei jää venima aastaid ning kus vajalikud otsused on seotud ka rahastusvõimalustega.

Samamoodi tuleb tõsiselt võtta hirmu, et suuremasse piirkondlikku vee-ettevõttesse liitudes jääb väiksem vald ääremaaks. See risk on päris ning seda ei tohi eitada. Kuid selle vastu ei pea võitlema reformi peatamisega, vaid heade reeglitega. Vähemusomanike kaitse, läbipaistev investeerimiskava, avaliku huvi põhjendus ning kokkulepped selle kohta, kuidas eri piirkondade investeeringuid planeeritakse, on need tööriistad, millega saab väiksemate piirkondade hirme päriselt maandada. Eesmärk ei ole võtta kohalikult tasandilt häält ära, vaid muuta otsused selgemaks ja pikaajaliselt usaldusväärsemaks.

Ka Eesti senine kogemus kinnitab, et need hirmud ei ole teoreetilised. Praktikas on näha, et üksnes mitme nõrga väikese süsteemi kokku liitmine ei lahenda probleemi, kui puudub tugevam tuumik ja piisav tarbimismaht. Samas on olemas ka näiteid, kus teenuspiirkonna laienemine on andnud parema võimekuse spetsialiste kasutada, varahaldust korrastada ja investeeringuid kavandada. Näiteks on piiriülest laienemist ette võtnud AS Emajõe Veevärk. Sellised kogemused näitavad, et küsimus ei ole ainult selles, kas liituda või mitte, vaid selles, kuidas teha seda nii, et uus mudel oleks tehniliselt, rahaliselt ja juhtimislikult tugevam kui varasem killustatus.

Samas ei teki hinnasurve ainult ettevõtete killustatusest, vaid ka sellest, kuidas juba välja ehitatud taristu tegelikult kasutusse võetakse. Hea näide on piirkonnad, kus võrk on olemas, kuid kõik kinnistud ei ole teenusega liitunud. Taristu püsikulud – hooldus, valmisolek, amortisatsioon – ei kao kuhugi, kui osa elanikke jääb kõrvale. Siis jäävad need kulud nende kanda, kes on juba liitunud. Ka see kasvatab hinnavahet ja tekitab õiglustunde küsimusi. Seetõttu on reformi üks eesmärk leida õiglasem viis, kuidas juba rajatud taristu kulusid jagada ja kuidas tagada, et hästi toimiv süsteem ei jääks väheste kasutajate õlgadele.

Need probleemid ei puuduta ainult väikseid ja nõrku piirkondi. Sageli küsitakse õigustatult: miks peaks reformiga kaasa minema omavalitsus või vee-ettevõte, kellel täna töötab kõik hästi? Vastus on lihtne. Ka hästi toimiv süsteem ei ela vaakumis. Kui osa piirkondi jääb investeerimisvõimetuks, kanduvad probleemid lõpuks kogu sektorisse – kriiside, erakorraliste rahastusotsuste, rangemate nõuete või poliitilise surve kaudu. Reform ei ole mõeldud hästi toimivaid karistama, vaid vältima olukorda, kus hiljem tuleb kõigil reageerida kiirustades, kallimalt ja väiksema valikuvabadusega.

Ka rahastuse küsimuses tuleb olla aus. Kui investeeringuvajadus on järgmise 12 aasta jooksul üle 2 miljardi euro, siis ei lahenda seda ei üksik KOV, üksik vee-ettevõtja ega ainult tariif. Seetõttu on ELVL-i ootus terviklikule rahastusmudelile põhjendatud. Riigi vaates tulebki järgmine samm siduda selgemalt nii KIK-i, võimalike EL-i vahendite kui ka muude toetus- ja üleminekumehhanismidega. Vastasel juhul jääb reform poolikuks ning suur osa hirmudest on õigustatud.

Kokkuvõttes ei ole veereform valik mugava tänase päeva ja ebamugava muutuse vahel. Tegelik valik on pigem selles, kas teeme vajalikud muudatused läbimõeldult, kohalikke huve arvestades ja koos rahastuslahendustega, või jõuame samade probleemideni hiljem kriisi kaudu. ELVL-i tõstatatud küsimused aitavad reformi paremaks teha, sest need sunnivad täpsustama, kuidas säilib kohaliku omavalitsuse roll, kuidas kaitstakse väiksemaid piirkondi ja kuidas välditakse ebaõiglast koormust tarbijale. Järgmine EL-i rahastusperiood annab selleks võimaluse, mitte kohustuse: võimaluse vabastada veemajanduse struktuur samm-sammult toetussõltuvusest ja kujundada süsteem, mis toimib pikemas vaates iseseisvamalt, targemalt ja õiglasemalt. See on meie ühine valik. Kui kasutame selle võimaluse mõistlikult ära, võime mõne aasta pärast tõdeda, et ühiskonnana on vajalik kokkulepe saavutatud ja edasi minnakse juba kindlamalt omal jõul.