Rita Jürmann: ehitusjäätmed peavad muutuma probleemist võimaluseks

Senised raiskavad ehitusvõtted meid edasi ei vii, samuti ei tasu jääda ootama nõuete karmistumist ega katsuda neile järel sörkida, kirjutab KIKi ringmajaduse valdkonnajuht Rita Jürmann ERRi arvamusportaalis.
Üleminek seniselt majandusmudelilt ringmajandusele on vältimatu, kuid selle praktiline ellu viimine ehitussektoris tekitab hetkel rohkem küsimusi kui pakub vastuseid. Ehitusjäätmete olulisust näitavad juba selle mahud: Eestis tekib pinnast arvestamata üle miljoni tonni ehitusjäätmeid aastas. Kui paneksime need jäätmed raudteevagunitesse, ulatuks see rong Tallinnast Tartusse.
Kui vaatame statistikat, on ehitusjäätmete taaskasutusprotsent rõõmustavalt kõrge ja tekib küsimus, et mis probleemi me lahendame. Paraku ei tähenda statistika, et jäätmed saavad uue elu väärtuslikus tootes, suurt osa ehitusjäätmetest ei kasutata ehitamiseks. Statistiliselt läheb taaskasutusena kirja ka näiteks jäätmete kasutamine tagasitäiteks ehk sisuliselt need jäätmed maetakse.
Probleem pole ainult jäätmete koguses, vaid ka nende kvaliteedis. Kui jäätmed on viletsalt kokku kogutud ja materjalid seetõttu omavahel segunenud, ei olegi muud võimalust kui kasutada neid madalama kvaliteediga toodetes või kehvemal juhul täitematerjalina. Viimasel juhul kaotame materjali loomiseks kasutatud toorme ning selleks kulutatud energia ja tooraine lähevad raisku.
Samal ajal on meil hulganisti näiteid, kus ehitusjäätmeid juba taaskasutatakse: vanadest tellistest saab ehitada uue ahju, ülesvõetud põrandalaudadest uue põranda ja akendest uue kasvuhoone. Siit saab astuda sammu edasi, et taaskasutada ehitusmaterjale ka suurhoonete ehituses.
Jätkusuutlik ehitus toetub andmetele
Ehitusjäätmete korduskasutuse ja ringlussevõtu suurendamiseks tuleb muuta kogu ehituspraktikat. Juba hoone kavandamisel peab silmas pidama, et see kestaks võimalikult kaua. Samuti on oluline valida materjalid ja ehitusvõtted, mis lubavad hoone eluea lõppemisel selle võimalikult suures ulatuses taaskasutatavateks algosadeks lahti võtta.
Hetkel näeme, et ehitusmaterjalide taaskasutus on keeruline ja kulukas ning sellele puuduvad selged reeglid ja standardid. Praeguste normide fookuses on ohutus- ja kvaliteedinõuded, kuid keskkonnamõju vähendamine ja kestlikkus pole veel piisavat tähelepanu saanud. Kohati võivad õigusaktid materjalide korduskasutust hoopis piirata: kui tegemist on jäätmetega, muutuvad reeglid väga rangeks ja paindumatuks.
Näiteks pole normide kohaselt lubatud lammutusobjektidelt jäätmejaama toodud telliseid korduskasutusse võtta, kuna tegemist on jäätmetega ning nende kasutuselevõtt eeldab üldjuhul keerukat paberimajandust.
Jätkusuutliku ehituse suurim eeldus on digihüpe. Kui tekivad detailsed andmed kasutatud materjalide ning nende paiknemise kohta, on võimalik täppislammutus ja demonteerimine, säilitades materjali tema algsel kujul ja väärtuses.
Ehitiste keskkonnamõju vähendamiseks on seega vaja olulisi investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, et toetada uute materjalide, tehnoloogiate ja ehitusmeetodite väljatöötamist. Ka materjalipangad ja digitaalsed platvormid lihtsustavad oluliselt jätkusuutlike materjalide leidmist ja kasutamist.
Lisaks on meil tarvis selgete kriteeriumitega määratleda, mis on taaskasutatud materjal, milline on ehitusmaterjali taaskasutatavus ja mida tähendab jätkusuutlik ehitustegevus. Täpse definitsiooni puudumine tekitab segadust nii ehitajate kui ka tellijate seas ning see on takistus tõhusal jäätmehaldusel ja üleminekul jätkusuutlikule ehitamisele.
Ehitussektori tulevik on jätkusuutlikkuse regulatsioonid
Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse eesmärk seab ehitussektorile kõrged nõudmised ja järjepanu hakkavad täpsemad regulatsioonid ka sellesse valdkonda jõudma. Ehitustoodete kestlikumaks muutmise eesmärki kannab näiteks äsja jõustunud ehitustoodete määrus. Selle eesmärk on muuta ehitustooted keskkonnasäästlikumaks, ringluspõhiseks ja energiatõhusaks alates tootedisainist kuni igapäevase kasutamise, kasutusotstarbe muutmiseni ja olelusringi lõppu jõudmiseni.
"Mõnetine nõudlus jätkusuutlike ehitiste järele on olemas, kuid otsustavaks saab just hind."
Lisaks EL-i regulatsioonidele on ka riiklikul tasemel vaja luua selged eeskirjad ja soodustada jätkusuutlikke lahendusi, pakkudes näiteks maksusoodustusi kestlikele ehitistele. Samuti saab riik näidata eeskuju jätkusuutlike ehitiste rajamisel, ent seni on hankimisel valdavalt määravaks hind, kestlikkuse komponenti tingimustes ei kajastu. Riik saaks olla teerajaja, piloteerija ning tõendada kestlike ehitiste keskkonnakaitselist ja majanduslikku otstarbekust, ent see võimalus on seni kasutamata.
Kui ehitusettevõte peaks vajama finantsteenuseid, siis on ka pangad huvitatud rohelistest investeeringutest ja nõuavad tulevikus hoonetelt järjest kõrgemaid jätkusuutlikkuse standardeid. Praegu ei ole see korrelatsioon veel kestlikku ehituse motivaatorina piisavalt tajutav.
Mis takistab ehitussektorit jätkusuutlikumaks muutumisel?
kõige suurem takistus jätkusuutlikkuse teel on tooraine odavus. Reeglina on vana hoone renoveerimisest soodsam see lammutada ja ehitada uus. Lisaks soodustavad traditsioonilisi ehitusmeetodeid praegused ehitusnormid, majanduslikud stiimulid ja tarbijate eelistused, mis ei ole alati kõige jätkusuutlikumad. Mõnetine nõudlus jätkusuutlike ehitiste järele on olemas, kuid otsustavaks saab just hind.
Samuti räägib traditsioonilise lammutamise kasuks ajafaktor. Demonteerimine on aeganõudev, ent kliendi huvi on ehitamisega võimalikult kiiresti valmis saada.
Maailmas katsetatakse näiteks moodullammutamise praktikat, kus hoone võetakse võimalikult suurteks tükkideks ning transporditakse tehasesse, kus toimub edasine demonteerimine. Nii kaob ajasurve, saab keskenduda materjalide puhtalt kätte saamisele ja kõikidele detailidele pääseb hõlpsasti ligi. Sisetingimustes lammutamise eelis on ka püsiv temperatuur ning suurem valik töövõtteid.
Kahjuks on hetkel teise ringi ehitusmaterjalide järele turul vähene nõudlus, mis takistab nende laialdasemat kasutamist. Vähese nõudluse tõttu puudub ka pakkumine, mistõttu eesrindlikel kestlikkuse edendajail pole võimalust taaskasutatud materjale lihtsasti leida.
Ehitussektoril on suur potentsiaal muutuda jätkusuutlikumaks, kuid selleks on vaja nii tehnoloogilisi lahendusi kui ka poliitilisi lahendusi. Oluline on mõista, et jäätmeprobleem on vaid üks osa suuremast pildist ning kestlikkus peab olema integreeritud kogu ehitusprotsessi. Ringmajanduse edendamiseks ja materjalide taaskasutuse hoogustamise võti on ehitusprojektide tellija käes, seejärel on vaja ahela iga osa – lammutaja, jäätmekäitleja, ehitaja ja materjalitootja – panust.
Arvestades rohereformi eesmärke ja kliimakindla majanduse seaduse pikka plaani, alustab tark ehitaja juba nüüd oma ärimudeli ülevaatamist. Senised raiskavad ehitusvõtted meid edasi ei vii, samuti ei tasu jääda ootama nõuete karmistumist ega katsuda neile järel sörkida. Kiired kohanejad ning ettemõtlejad saavad konkurentsieelise ning lisatulu ettevõtte hea maine arvelt.
Artikkel ilmus 13. jaanuaril 2025 ERRi uudiste arvamusportaalis.
Kontakt
